Helilooja Alo Põldmäe on sündinud 1945. aastal Tartus. 1949. aastal küüditati Põldmäede perekond Siberisse, seal algasidki Alo Põldmäe muusikaõpingud. Kui perel lubati 1955. aastal Eestisse tagasi tulla, jätkas Põldmäe klaveriõpinguid legendaarse Tartu klaveriõpetaja Aleksandra Sarve juures. 1960. aastal astus ta Tartu Muusikakooli, mille lõpetas 1964. a. oboe erialal Jaan Hargeli klassis. Samal ajal jätkas ta süvendatult klaveriõpinguid ning osales muusikakooli loominguringis. 1970. aastal lõpetas Põldmäe kompositsiooni erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi – ta oli viimane, kes läbis kogu õppeaja prof. Heino Elleri juures.
Alo Põldmäe esimesed teosed sündisid juba Tartu Muusikakooli päevil. Tema loomingus on ülekaalus instrumentaalsed kammerteosed, eriti palju on ta loonud klaverile, viiulile ja erinevatele puhkpillidele. Helilooja on ansamblimuusikas kasutanud sageli ebatraditsioonilisi koosseise (nt oboe ja bassklarnet; oboe, bassklarnet ja kitarr; flööt ja harf; harf ja kitarr; kitarr ja marimba; neli flööti koos kaheksa löökpilliga). Silma torkab helilooja kiindumus puupuhkpillidesse. Põldmäe on ka üks esimesi eesti heliloojaid, kes hakkas oma loomingus sageli kasutama kitarri – pilli, mis on tänases eesti muusikas saanud väga populaarseks.
Põldmäe muusika on enamasti kammerlikult lüüriline, peenekoeline ja omapäraselt värviküllane ning seda iseloomustavad sageli muutlikud meeleolud. Kõige enam näib heliloojat huvitavat põnevate kõlavärvide otsimine. Sageli on tema leitud tämbrid ja faktuurid impressionistlikult õhulised.